Käisime sõbrantsiga "Haldjakuningannat" vaatamas. No elamus missugune! Sai ilusat laulu (Puis, Jakobson) ja muusikat (Van.sümf.ork.) kuulata, tantsu ja säravaid kostüüme vaadata, oli ka sõnalavastuslik osa, aga kõige rohkem oli laval liikumist (tehti ka päristööd - kogu aeg ehitati, monteeriti jne.). Lavastajal on ikka suur nuputamine olnud, et selline tükk valmis saada. H.Purcelli ooper oli lavastaja Sasa Pepeljajevi poolt nii põnevalt lavastatud! Ilus õis talle selle eest!
Õhtu jooksul sai selle üle, mis laval toimus, vahel kohe südamest naerda või hirmust hinge kinni hoida (nt. Jakonson pidi seistes pea peal laulma jne.) Tänapäev ja too aeg olid tihedalt põimitud. Sai kohe mitmeks päevaks tohutu annuse positiivset energiat! Ega muidu see lavastus ei oleks saanud teatri selle hooaja laureaadiks.
teatrielamusi teile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar