südaöö

Praegu on südaöö - vaimude tund.... huvitav, et mina oma elus ei ole vaime näinud ega midagi sellist, mida ei oska loogiliselt seletada...ka minu ema ei olnud oma elus midagi ebaloomulikku kohanud. Kuigi mina surnuaedu küll öösel kardan, aga see on vist kõik elus nähtud õudukatest ja hirmujuttudest. Mäletan, kui tulime emaga just siis kui kasuisa oli surnud,sugulaste (koostasime matuseliste nimekirja,jäime hiljapeale) poolt kesköö paiku koju. Emal oli rist seljas (naabrimehe tehtud) ja mina hiilisin tal kannul, siis oli küll jube tunne, sest kui me lähenesime meie talule oli pime ja valged kaardinad tuules liikusid, sest selle toa aknad olid lahti, kus surnu lamas. Siiani mäletan, kuidas ma värisesin ja ihu oli kananahas...aga ema läks rahulikult ees tuppa ja pani tule põlema, kõik oli OK. Eks kartmist ja hirmu ole ikka olnud, külapoisidki on hirmutanud. Ükskord läksime Aimega tühja talu juurde õunaraksu...tagasiteel A jutustas, et tee kõrval metsas elavad ilvesed....ja äkki hakkaski okste krabin ja mjaugumine, mina viskasin ratta ja õunad ilvestele, lidusime A-ga võidu, et mitte esimesena ilvese küünte vahele sattuda..ja siis äkki poiste naer! See oli kohutav, kui häbi meil oli..poisid olid meil kannul ja kuulsid me juttu pealt Ka see juhus oli seletatav. Kesköötund on möödas lähen tuttu... ilusaid unenägusi