varajane hommik

On varajane hommik ja varsti meie linnake ärkab suures jõulueelses saginas...juba algas jõulunädal ja kõik puhkavad...ärkasin täna vara ja naudin seda hommikust vaikust...tänavatel ei ole veel autosid  ega inimesi ... minu  jõuluehtes linn on nii armas ja vaikne..
 mõtted lähevad juba jõuluõhtule mil oleme kõik koos, käime kirikus, esivanemate haudadel ja siis tuleb pidulik õhtusöök, jõuluvana ootamine ja see lapselik rõõm kingituste üle....
kuigi kõik  kordub aastast aastasse  on see igakord  nii  erinev ja põnev...jõuluõhtul tunnen alati midagi pühalikku ja võimast.....ka see kirik mis me aknast paistab loob omapärase tunde

  kuid midagi siin ilmas ei ole jääv ja kunagi ka meid enam ei ole.....see tunne valdab  mind eriti siis, kui olen oma lähedaste kalmudel....
 Tuleb meelde Siber, raagus kask, mida ma paberituttidega ehtisin ja see üksi olek, ema ootamine, millal ta ometi läbi tuisu ja tormi karjalaudast koju tuleb ja kas ta  ikka tulebki, sest maa on pikk ja torm tugev... kui ta lõpuks koju jõuab ja  rõõmsalt naeratab ise üleni lumine ja härmas siis ma olen jälle üliõnnelik ... laulame kahekesi jõululaule ( nt.läbi sahiseva lume...)..laual piim  mille ema salaja kummikotiga mulle tõi ja leib...leiva väärtus oli siis  teine kui praegu....ka nüüd armastan ma leiba ja piima süüa, eriti kui kurb olen.....või kui Tln. Hiiul kaua aega raske  haigusega kipsis olin...siis palusin ikka tädide käest piima-leiba...
Aga täna on kõik hästi  palju süüa - juua, soojad kaunistatud toad, rõõmus meel - on liigutavalt tore et olemas ma olen!
suur jõulueelne kallistus kõigile mu lugejatele!!!