Ma siis jälle sain kõrvetada...oh kuidas ma küll ei oska elada nii. et ei sattuks sellistesse olukordadesse!? Kas ma suudan ikka üksinda elada!? Kas on mul nii palju sõpru, et nad toeks oleksid.....tavaliselt on sõpru palju siis kui lõbus oled...aga kui viltu veab siis ei teagi!?
Siin ma siis istun ja olen kurb - ei suuda nutta ega naerda
"...möödas on hurmavad suveööd hiilides tasa on sügis teel, juukstesse puistab ta härmalund vahel silma ei annagi und..."
...kak grustno tumanno krugom, toskliv bezotraden moi puut.."
Sain kahe reaga lauludest väljendada oma kurbust ja ehk lõpeb see kõik ka järgmise laulu sõnadega "...kõik möödub kiirelt- kiirelt siin maailmas.....pea kuivab pisar nutvast sinisilmast...jääb mõistatuseks ikka armastus...."
sain veidi südant puistada....
aga teile kõiki ilusat!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar