pühapäev, 14. august 2011

loojang

Päike loojub pihlapuu taha....aga pihlapuu viskas ennast pikali ja ma ei saa seda kahjuks  enam blogis muuta...
muidu nii ilus loojang....ja pihlakad juba nii punased.... nii põnevad süüa.. sest pihlamarja maitse tuleb meelde mulle juba lapsepõlve taluelust, kus sai neid puu otsas istudes maitsta... ja  ka nüüd  maitsevad nad  sügiseti isegi banaanidest paremini...aga päike loojub ja homme tuleb ilus ilm.. saab ärgates jälle hüüda "Tere päike!" ..
...Kui päike loojub, sinu juurde tõttan...
    koos vaatame me  ehapaistel järve
    kus kobrulehed helendavad vees
    koos imetleme õhtutaeva värve
    ja unistame ühtsest teest
          saeb heinaritsik kastemärjas rohus
          ja havi liugleb kaldaäärses vees
          nii hea on läbi rõõmude ja ohu
          meil kahekesi käia koos.... (I:Kolla, )
Õhtuti tihti tuleb just see luuletus  mu meelde ja  tekitab igatsuse ilusa ...ja kauguste järele, kuhugi sinna, kuhu päike loojub, kuhu linnud lendavad... ja  kuhu hing  ikka vahel ihkab....
Ilusaid unenägusi teile ja kalli-kalli

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar