kevadine väsimus

Täna puhkan ma oma konte ja mõtlen millelegi rõõmsale. Juhannuse päeval peame ikka Rupassaarele minema. Sõbranna Anneli ootab meid, tahab kindlasi tapada. Vast lähme viiekesi, Malle tahtis ka kindlasti kaasa tulla. Põhiliselt oleme endise töökaaslase ja meestega käinud. Meil on seal nii meeldiv olnud ja Anneli on ääretult empaatne inimene. Talle meeldib meie laulu kuulata ja ise nad laulavd oma soome laule, alati sealt naasides oleme suure doosi positiivsust kaasa saanud 

                                                  siin me L-ga 2010.
Uhh, aga eile sai maal  koristatud ja rämpsu sorteeritud ning põletatud peaaegu  7tundi järjest, vahepeal oli üks kohvi paus. Ja jälle  olen nii väsinud, eks ikka see kevadene värk, pole talvel ennast piisavalt liigutanud. Aga täditütre suhtes jäi süda rahule, tal oli elektri soojendus , raadio, keedukann ja kõik olemas, isegi oli omale ajakirju tellinud ja muid asju. Aga, et ta koertega elas ja neid oma pereks pidas, seda ei saa talle ka pahaks panna. Ta nautis seal vabadust (talu metsa ääres) ja see on inimesele vist kõige olulisem. Oleks me ta psühhiaatriasse pannud, oleks see talle vangistus olnud. Lõpupoole sai talle  toitu ja kõiki vajalikku viidud ja kui ta suhelda ei tahtnud, siis  trepile jäetud (seda tegi rohkem mu õekese pere, tänud neile).Ma aitasin tal kunagi lambaid niita ja  viisin kotiga loomajahu, kui veel  ise autoga sõitsin. Aga nüüd ,sinna on ikka oma 100 km ringis,  sai ainult suveti liigutud. Eks me õe ja meestega  lähme  sinna veel koristama, seekord oli ka õetütar kaasas.
Aga kevad ikka tasapisi tuleb, nautige seda!