Oh, kui hea tunne on, kui tuiskab..mulle meeldivad igasugused loodusnähtused: vihm, päiked, torm jne., igaüks neist tekitab eri tunde, ka tuisk.. su ümber on nagu valge maailm, tuul loobib sulle lund õrnalt näkku ja mulle see meeldib.. ka sisemuselt muutun nagu puhtamaks ja valgemaks..
Aga kui mõelda tuiskudele Siberis, siis see oli jube, eriti 1-2 klassis (emad orjatööl) kui me tulime koolist kribu-krabu hanerida, siis olime väikesed haprad kogukesed selle suure loodusjõu vastu, ümberingi oli kõik valge, kaotasime isegi vahel suunataju, sest me pidime mööduma ka kuristikest (ovragi) mida kevadveed pehmesse pinnasesse kevadeti tegid ...jalaga sai uuritud, ega lumest läbi ei vaju.lumi oli niigi sügav, olime ka vahel käpuli, sest muidu oli tuul liiga tugev (oh raske oli väiksetel see koolitee).... ühte suunda me läksime kolmekesi: Miina (volgasakslane), Zoja ja mina...kauguses ulusid vahel hundid (külakoerte haukumise peale siis me orienteerusime, kus on onnid)... olime rõõmsad, et suund on õige (meie onn oli jõe ääres)....-ei olnud onnil näha akent ega ust, mis tuli lapsele küll pähe, et korstnast sisse vinnata end just - nii see oligi ja need on read minu ühest soperdisest "Siberis. " Vahel eriti suurte buraanide aegu tõmmati isegi nöör, millest kinni hoida...minu jaoks (tänapäeva mõistes) oli see ekstreemsport,kuid ohtudeks olid - kuristikku kukkumine, või huntide lõugade vahele sattumine....
Und ei ole, ootan oma pojakest kaugelt Inglismaalt (ta lendab paari tunni pärast juba Eesti suunas) ja tupsutan oma muhukesi...
kalli-kalli kõigile
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar