Igatsus on õrn ja hell tunne (seda sain teada ristsõnast )ja mind see ikka vahete-vahel kiusab... Imelik, et mõni inimene on eluaeg selle tundega hädas, aga mõni ei ole - ütleb, et ta ei tea mis see on ja millega seda süüakse - tahaks ise ka selline olla! Aga, oh ei, minul ikka see jama küljes: mõnikord on see igatsus kaugete maade järele, mõnikord igatsus ilu järele, mõnikord teadmiste järele, aga üsna tihti - armastuse järele. Eile õhtul kuulasin Beethoveni 9. sümfooniat (mul on arvutisse tõmmatud) ja imekombel see mõjub, sain oma kaifi kätte - kui ilus .....muusika on tõesti ajatu.....
Kuidas küll saaks teha nii, et inimestel oleks see armastus kogu aeg käes? Miks peab seda kogu aeg igatsema ja veel minu vanuses - igavene jama! Sõbrannad igatsevad nt. ilusaid riideid, mõni - kulda, mõni - luksuslikku elu. Aga mina ei viitsiks seda kõiki igatseda, mulle on see lihtsalt igav. Aga täna.... päike praeb ja lumi kaob, kevad ärkab ja loodus tärkab.......niiiiiiiiiii armas!
Nüüd lähme siis L-ga esinema....
päikseline tervitus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar