käisime täna teda magama panemas (ta ei paranenud)...mul oli nii kurb, et ma ei läinud isegi sisse...arsti juurde sõiduajal hoitsin teda süles ja masseerrisin ta kõhtu, siis oli tal kergem...hiljem sõitsime suvilasse ja panime ta aiaäärde mulla alla, panime ka suure kivi ja lilled ta kalmule..isegi L nuttis....kohutav tunne on kui keegi siit ilmast lahkub, olgu see kasvõi lemmikloom
Nunnu oli suur hiirepüüdja ja osales alati meie pidudel (armastas laulu ja pillimängu kuulata), kui mina tegin õhtust jalutuskäike, siis oli ta mul sabas - nüüd siis hakkan üksi jalutama ...
Kuid mis teha, mis teha - elu algus ja lõpp on olemas ja seda ei saa keegi siin ilmas muuta.....
pai teile kõigile
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar