roomasin siis saunast välja mõeldes, et kui mõned aknooli joovad ja ära ei sure, siis mina ka vast pimedaks ei jää. Edasi roomasin rohu peale ja hakkasin rohus nägu hõõruma, no vett kohe kuskil lähedal ei olnud. Läksin vihmatoriu alla, sealt ka midagi ei tilkunud..kui läbi kuuri toa poole tahtsin minna lõin oma haige varva raiepaku vastu ära...ai-ai-aa...võtsin taskust puhastus lapi ja hõerusin sellega oma nägu, kuid silmi ei julgenud ikka veel avada, kuramused kipitasid..nüüd sain siis aru kui raske on pimedal elada..oh jumal küll, kus see köök veekraaniga ometi asub!? kui lõpuks roosipõõsasse kukkudes ja komistade oma pingi laudu tuntsin siis teadsin kus ma asun..tormates kööki panin näo külma vee alla (sooja ju meil alati ei ole)ja unustasin end sinna mitmeks minutiks kuni lõpuks külmast lõdisema hakksin..kuid õnneks .. ma näen!!!!! aknapesuvahend silmi eest ära ei pesnud...tralla-laa küll on tore elada ja näha!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar