Vau, lõin kõik oma tuttid turri ja panin isegi kunstripsmed külge, et paremini silmi välgutada, kui ta eile õhtul meile külla tuli, aga, oh ei, mul ei vea .. ei läinud ta silmad erutusest tumedaks, ei midagi, vaatas mind nagu tühja kohta, see lõi mul küll jalad alt - mind ei vaadata, minu armumisele ei reageerita!? Ta oli minu vastu tuim ja külm nagu kala......ajasid seal Lga oma asju ja minust ei tehtud väljagi... no see mulle küll hinge ei mahu, mina kes olen nii romantiline.. oskan õrnutseda ja puha ja äkki ei sobi sellele ideaalile... hakka või nutma?! Proovisin ikka siit ja sealt poolt ta pilku püüda ja oma kunstsilmi välgutada, aga ei, ei mingit reaktsiooni tema poolt!? L vaatas mind ka nagu ullikest...mul hakkas nii kurb, eraldusin siis koos nunnuga oma ruumi.
Ja nüüd lõpuks nad kablutasid koos L-ga nagu paarishärjad, minema......jäingi jälle üksi oma ilu ja uhkusega... no kellesse saaks veel armuda? Sest armunud olek on ju minu elustiil..
Nii ma siin siis kurvalt istun ja oma kunstripsmete ja musta juukstega vaatan ilusat armastuse lille....see teeb südame rõõmsaks ja aitab armumisest üle saada....või äkki ma armastan ikka L-i? Aga tema on ju oma korteris, 2 inimest sisse kirjutatud ja 2 leibkonda koos üürnikuga... kuid mina ikka üksi ja üks leibkond? Igavene jama selle armumise ja armastusega.. kus siin piir on ja mida üldse võib...... kuid hing nõuab veel ja veel...
aga teile ikka kalli!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar