matused külmaga

 Juba Egiptusesse helistati, et suvila naaber on surnud ja matused on laupäeval, aga meie saabusime reede õhtul..nii et me sattusime +23 kr.  kohe  - 26 kr. külma  kätte, pidi ruttu aklimatiseeruma..eile oli kabelis ja surnuaial nii külm.. aga minemata jätta ka  ei  saanud, oleme ju ikka koos juubeleid tähistanud ja suvila mõnusi nautinud.Lõin siis oma rebased selga,  loomanahk hoiab   rohkem sooja kui mu  jopeke.. püüdsin läbi salli hingata, et mitte seda talvist köha omale jälle kaela saada...

Nii vammustesse pakitud ma sinna kabelisse läksingi....uhh seal oli ikka külm...siiani veel värisen kuigi haua kinni ajamisel haarasin ka korraks labida, et sooja saada........  matusel juhtusid ka loomakaitsjad olema, tegid mulle märkuse, issand jumal, kas tõesti rebaseid enam kanda ei tohi (ega ma igal aastal ei kannagi ja neid rebaseid ma ei tundnudki)....aga kanu, sigu jne.   ju tapetakse ...eriti valus on vaadata muidugi, kuidas lammast tapetakse..
Mis teha, mis teha, elu on selline   ja surelikud oleme me kõik... nii ma mõtlesin ka surnuaias selle suure külmaga...muld auras kui hauda kinni aeti... ennast lasen  küll krimeerida, väiksem auk ju vaja siis  kaevata...jah, matused on kurb sündmus! Ma ei kujuta ette, et ükskord mind lihtsalt  ei ole enam olemas?! Noh, kuidas küll nii....
Ei, peab ikka igast päevast rõõmu tundma ja elu nautima!
külm päikseline kallistust Tartust!