Mina tahan täna jälle armastusteemal filosofeerida....kuhu kaob ikkagi see suur armastus? Miks need suured tunded jahtuvad, miks keskealised mehed võtavad omale nooremaid naisi? Miks abielu on armastuse surm- nagu tihti väidavad mehed. Ma olen jälginud inimesi ja tulnud järeldusele, et kauem on õnnelikud tasakaalukamad ja rahulikumad inimesed, nad on rahul oma eluga ja õnnelikud, peavad oma teisest poolest lugu, ei taha teisele haiget teha, on leplikumad. Üldiselt tugeva moraaliga. On õnnelikud samuti pered, kus on rohkem lapsi ja kes on materiaalselt kindlustatud. Aga on tüüp inimesi, kes on romantilisemad , samuti kunstikallakuga ja näitlejad - nemad vajavad rohkem suurt armastust ja inspiratsiooni, armuvad tihedamini ja vahetavad partnereid (oma muusasi).
Kui võtta kuulsaid näitlejaid, siis ilmneb see eriti...neil on kohe päris mitmeid abielusid.
Kui ausalt öelda, siis minule sobib ka kõige rohkem armunud olek ja visiitabilelu hoiab sellist olekut vist kauem. Armunud olles tundub kõik ümberringi kaunim, ise muutud paremaks...Miks ei võiks kogu aeg nii olla? Aga I.Kolla luuleread "ma tean, et kusagil on uued rannad ja uusi sündmusi võib tuua päev..mu igatsus mind sinna kannab ja oma ekslemisel lõppu ma ei näe.."on nagu minu jaoks kohe kirjutatud!
Eks Sa oled oma küsimusele ise ära vastanud. Ainult seose jooned on tõmbamata.
VastaKustutaArmumine pole veel armastus. Armastus on kui mitte ainult ei tõmbu vaid oskad koos olemist aktsepteerida. Kui väga sest armumisest kinni hoida, siis armastus ei saagi tulla.
Ma ei viibuta näppu. Filosofeerin.