ööbik

Yes.,  nüüd kuulen küll esimest korda sel aastal ööbikut, imeline, võrratu! Soomlased kutsuvad teda satakeeli - ja tõesti  seda ta on. Joon õues kohvi ja  naudin armast  võimekat lindu. No mis on  õõbikulaulust ilusam!?  ei tea... Aga see tekitab tunde, et tahaks  kellekagi praegu suudelda...kahjuks ei ole momendil kedagi siin. See ilus laul viib mõtted sinna aega, kus   esimese peikaga  ööbikulaulu saatel suudlemine oli  miudagi väga ilusat ja nauditavad. Ja  kui veel seal juures   püherdada pääsusilmade, kullerkuppude keskel... siis tekkis see imeline ürgne  ühtekuuluvuse tunne loodusega ...
Ka  oma järvekese ääres istudes ja mõeldes, et kas viskuda korraks külma vette ja siis kareda rätikuga ennast hõõruda või ei ( tunda midagi ekstreemset)......tuli samuti mul see looduse erilise tunnetamise moment peale...kui mõnus..kui hea, aga siis ööbik ei laulnud.........

Kuid nüüd laulab täiel häälel ja kaunistab mu kohvijoomist ja kevadet oma laulu mitmekesisusega.. .
Ja silmadele pakuvad ilu  need kaunid lilled minu tootsipeenral.

.
Hommikune kallistus kõigile!